Milan Kundera “Teadmatus”

• Igatsus ei tugevda mälutegevust, see ei ärata mälestusi, mälule ja selle liikumisele piisab iseendast, see on läbi imbunud omaenda kannatusest.
• Need, kelle elu hävinguks on pööranud, hakkavad süüdlasi otsima.
• Ta tahtis teisi ja iseennast uskuma panna, et lahkus kodumaalt, sest ta ei talunud selle nägemist orjastatu ja alandatuna, aga ei jooksnud sellegipoolest välismaale. Nad jäid oma kodumaale, sest nad armastasid iseennast ja oma elu, mida ei saanud lahutada kohast, kus nad seda elasid.
• Mida pikem on aeg, mille me selja taha oleme jätnud, seda vastupandamatum on hääl, mis meid tagasi kutsub. Inimene vananeb, lõpp läheneb, iga hetk muutub järjest kallimaks ja enam ei saa aega mälestustega kaotada. Tuleb mõista igatsuse matemaatilist paradoks: see on kõige võimsam varases nooruses, kui elatud elu pikkus on täiesti tühine.
• Juhus on teine võimalus öelda “saatus”.