- See, mis juhtub, juhtub siis. Praegu pole põhjust selle pärast muretseda. Astu ka täna kodunt välja. Julgelt ja rõõmsameelselt. Kriitikuid eirates.
- Juhtub vahel, et inimene pühendab oma elu mõnele unistusele, millest ei või iial teada, kas see ka kunagi täitub. Ja kes selle üle naerab, pole lõppude l
õpuks midagi muud kui suvaline möödakäija me elus. - Kas ei ole inimese elu hindamatuim osa just see mitte millegagi äravahetatav hetkeline meeleliigutus? Kui võrrelda elu öise pimeda merega, siis teeb elu väärtuslikuks see, kes maistesse muredesse maetud taevas pilved laiali lööb ning veel välja ilmumata kuii sära oma lainetesse püüab.
01/13/2012
Ryunosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus”
3 Vastust to “Ryunosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus””
Lisa kommentaar
Praegu loen
-
-
RAAMATUPOED
Blogi statistika
veebruar 17th, 2012 at 15:10
Tegelikult on eesti keeles üks Akutagawa kogu juba olemas, kusjuures väga hea („Hammasrattad“/1978). Uus tõlge paneb tahes-tahtmata õlgu kehitama. Võtame kasvõi pealkirja – lugu nimega „Tihnikus“ on ju välja jäetud, miks seda siis mainida?
Mitme erineva tõlkija kasutamine on alati sihuke riskantne manööver ja seda on antud juhul eriti teravalt tunda. Esimesed 14 novelli kannavad suure kiirustamise jälgi ja nende sisu on nii raske jälgida, et enne 5 viimaseni jõudmist jõudis minu eksemplar mitu korda vastu seina lennata. “Üks päev Oishi K… elus” on kahtlemata selle kogumiku päästja.
Põhiline häda on selles, et sõnastus on reeglina kohmakas (paistab, et toimetaja suutis nii mõnegi jubeduse maha tõmmata), keelekasutus kange ja vanamoeline. Midagi kohutavat on juhtunud „Põrgusirmiga“ – originaal on vapustavalt hea, üks Akutagawa parimaid novelle, aga tõlge… nujah.
Joonealuseid märkusi on küll kuhjaga laotud, aga osa neist kattuvad ja osa on ise ekslikud (näit lk 86 alumine ladina termin). Paani kohta (lk 189) oleks vabalt võinud märkuse panemata jätta, ega keskmine lugeja nii loll ka pole.
Saatesõna on säärane hungveipingi-stiilis üldsõnaline ja laialivalguv, ei meelita seda tõlget uuesti kätte võtma. Vahest oleks mõttekam olnud „Hammasrataste“ saatesõna kasutada ja ülejäänud lood ka Udami käest tellida?
veebruar 17th, 2012 at 15:44
Akutagawa novellikogu lugemisel häiris mind põhiliselt joonealuste märkuste rohkus. Tavaliselt ei ole ma tõlkele tähelepanu pööranud (aga olen hakanud endalt seda ka nõudma), kuid antud juhul oli tunda küll kiirustamist ja tekst ei “voolanud”. Kui “Hammasrattad” kätte satub, siis oskan ehk võrrelda erinevaid tõlkeid.
veebruar 18th, 2012 at 13:01
Sellega ma olen täitsa nõus. Helju Vals hoiatas vanasti ikka, et märkuste lisamine ei tohi muutuda oma eruditsiooniga ärplemiseks. Minu arvates oli selle patu vastu mitu korda eksitud!
Igal inimesel on oma lugemistempo ja kui neid märkuseid nii palju on, siis ei saagi süveneda, silmad peavad leheküljel kogu aeg mitut erinevat kohta uurima. Varem või hiljem tuleb tüdimus peale.
“Tihnikus” on muide väga hea.