loetud raamatud

August Gailit “Üle rahutu vee”

Miski ei vii inimest nii roostesse kui jätkuv hirm. Hirm, mis on mürgitanud su vere, halvanud su aju, võtnud sult tahtejõu – oled nagu haab, mis väristab lehekesi ka tuuletuil õhtuil. Looduse paratamatu seadus ongi, et kauneim lillgi õitseb ära, ilusaim kirsipuu variseb maha ning seal, kus mingit kasvavat või hingavat sigineb üleliia, tekivad söödikud… Continue reading August Gailit “Üle rahutu vee”

loetud raamatud

Dina Rubina “Päikeselisel tänavapoolel”

Huvitav, millises vanuses on inimene lõpuks suuteline iseendale silma vaatama? Ma olen lapsest peale käsitlenud elu mingite stseenide jadana.  Ja kuna stseenides tuleb osaleda, muutun ma samaaegselt ka vaatajaks, see tähendab, jälgin sündmuste arengut selliselt, nagu näidendi autor ja näitlejad mulle seda esitavad. Onu Misha õpetas teda mitte hulkuma ükstakama kus, vaid marsruuti paika panema… Continue reading Dina Rubina “Päikeselisel tänavapoolel”