- Avalikus elus on kõige tähtsam õppida saama üle hirmust, kuid abielus on kõige tähtsam õppida saama üle igavusest.
Gabriel Garcia Marquez “Armastus koolera ajal”
12/03/2009 kell 17:14 (lugemisel)
Erich Maria Remarque “Armasta oma ligimest”
11/28/2009 kell 19:48 (loetud raamatud)
Tags: Remarque, saksa
- Hädaoht teravdab mõistust.
- Ta otsustas, et võtab end kokku ega kaota julgust.
- Elu on metsik ja magus – see on meloodia, kutse, karjatus kaugete metsade, tundmatute horisontide, tundmatute ööde kohal, ma ei taha põhja minna …
- Minge kinno. See on kõige parem viis, kuidas aega surnuks lüüa. Pärast ei tea sa, mida seal näidati, kuid vähemalt ei ole sa pidanud mõtlema.
- Rünnata ja mitte väriseda.
- Mida primitiimsem on inimene, seda paremaks ta ennast peab.
- Kahtlus ja tolerants on kultuurinimese omadused.
- Inimene peab julm olema, kui ta kärvata ei taha. Käsutamine aitab tihtipeale rohkem kui palumine.
- “Ole kurb,” ütles Steiner. See on sinu õigus. Kreeka vanad kangelased nutsid rohkem kui narrid sentimentaalsed naised meie päevil. Nemad teadsid, et kurbust ei tohi endasse koguda. Meie ideaaliks on raidkuju vankumatu julgus. Seda ei ole sugugi vaja. Ole kurb, siis saad sellest varsti lahti.
- Endistest asjadest ei ole vaja midagi kaasa võtta. Mitte midagi. Ja ei pea ka tagasi vaatama, see ainult väsitab ja masendab.
- Ainult kui teine hirmu tunneb, võib midagi saavutada.
- Mida väiksematest asjadest inimene õnnelikuks saab, seda sagedamini on ta õnnelik.
- Inimene õpib iga päev midagi uut.
- Kui kardetakse, siis ei juhtu enamasti midagi. Juhtub ainult siis, kui sellega üldse ei arvestata.
- Kõik siin maailmas oleneb ainult natukesest soojusest.
Viktor Pelevin “Tšapajev ja Pustota”
11/22/2009 kell 07:50 (loetud raamatud)
Tags: vene, Viktor Pelevin
- Elu on teater. Eluteatris on iga päev uus näidend.
- Seal oli juttu aja voolust, mis uhub oleviku müüri, nii et sellele tekivad aina uued ja uued mustrid ning osale neist me anname mineviku nime. Mälu kinnitab meile, et eilne päev oli tõesti olemas, aga mine sa tea, kas ei tekkinud kogu see mälu äkki koos esimese hommikuvalgusega?
- Kui püüad teiste eest põgeneda, siis käid tahtmatult kogu elu mööda nende heitlikke radu. Kas või juba ainult sellepärast, et jätkad põgenemist nende eest. Põgenemiseks ei ole tarvis kindlalt teada, kuhu, vaid just seda, kust sa põgened. Sellepärast peab su vangla sul kogu aeg silme ees olema.
- Maailm, mis on meie ümber, peegeldub meie teadvuses ja saab mõistuse objektiks. Ja kui reaalses maailmas varisevad kokku mingid kinnistunud seosed, toimub seesama ka psüühikas. Seejuures vabaneb teie “mina” suletud ruumis koletu hulk psüühilist energiat. See on nagu väike aatomiplahvatus. Kuid kogu asi on selles, millisesse kanalisse see energia pärast plahvatust sööstab.
- Laias laastus võttes on neid kaks. Psüühiline energia võib liikuda nii-öelda väljapoole, välismaailma, seades eesmärgiks niisugused objektid nagu … noh, ütleme, nahkkuub, luksusauto ja nii edasi.
- Aga teisel juhul jääb see energia ühel või teisel põhjusel sisemusse kinni. See on kõige ebasoodsam sündmuste aeg. Kujutage ette härga, kes on pannud muuseumisaali luku taha …
- See saal oma habraste, ja võimalik, et kaunite eksponaatidega ongi teie isiksus, teie siseilm. Ja härg, kes seal ringi tormab, on teie vabanenud psüühiline energia, millega teil pole jaksu toime tulla. See ongi põhjus, mis on teid siia toonud.
- Metafoorne härg, kellest me rääkisime, tormab hinges ringi ja lõhub kõike oma teel just nimelt sellepärast, et te ei ole valmis end reaalsusse usaldama. Te ei taha härga vabaks lasta. Te põlgate neid poose, mida aeg käsib teil võtta. Ja nimelt selles ongi teie tragöödia põhjus.
- Ega selleks, et uppujat päästa, ei aita käe ulatamisest – ta peab ka oma käe vastu sirutama.
- See maailm vajas jõudu, mis oleks karm ja järeleandamatu, mis suudaks tarbe korral kurjuse vastu seista.
- Ärge vaevake oma pead sellega, mis ei puutu olevikku. Tulevikku, millest te räägite, tuleb veel suuta sattuda.
- Sa peab endas absoluutselt kindel olema.
- Sellest, et inimene meenutab millegi poolest seda rongi. Ta on täpselt samuti mõistetud igavesti vedama minevikust kaasa pimedate, kohutavate, teadmata kellelt päranduseks saadud vagunite rodu. Ja seda mõttetut müra nimetab ta oma eluks. Ja pole mingit moodust sellest saatusest pääseda.
- Tragöödia ei toimu ei kunstnikuga ega vedurijuhiga, vadi kunstniku või vedurijuhi peas.
- Mis mõtet on püüda leida seletust meie saatusele ja meie tegudele, lähtudes sellest meie saatusele ja meie tegudele, lähtudes sellest vähesest, mida me enda meelest teame! Samasuguse eduga võib püüda seletada võõra isiksuse siseelu jampslike sotsiaalsete rehkenduste abil.
- Kõik see kaunis, mis võib inimeses olemas olla, on teistele kättesaamatu, sest tõsiselt võttes on see kättesaamatu isegi tollele inimesele enesele, kelles see on. Kas on võimalik pöörata sellele oma vaimusilm ja öelda: seal see on, on olnud ja jääb olema? Kas on võimalik seda kuidagiviisi vallata, kas on võimalik öelda, et see üldse kellelegi kuulub?
- Mõtted on ju need, mis kannavad pääsemise poole või hukatusse, sest eks ole ju nii pääsemine kui ka hukatus tegelikult samuti mõtted. Vist upanišadides on öeldud, et mõistus on hobune, mis on rakendatud keha vankri ette.
- Maailm, kus me elame, on lihtsalt kollektiivne visualiseering, mida tegema meid õpetatakse sündimisest saadik.
- Ükskõik millist vormi meile minevik ka ette ei kirjutaks, tegelikult näeb igaüks meist elus ikka ainult omaenese vaimu peegeldust.
- Kui te leiate enda ümbert pilkase pimeduse, siis tähendab see ainult, et teie enda sisemine ruum on öö sarnane. Hea seegi, et olete agnostik. Te ei oska arvatagi, kui palju selles pimeduses muidu igasuguseid jumalaid ja kuradeid ringi luusiks.
- Ma tean juba ammu, et ainus reaalne ajahetk on “praegu”. Kuid ma ei saa aru, kuidas on võimalik sellesse mahutada nii pikka rida järjestikuseid tajumusi? Kas tähendab see, et seda hetke, kui püsida rangelt selle piirides, kaldumata minevikku või tulevikku, saa sedavõrd võimalikuks niisugused fenomenid, nagu ma nüüdsama kogesin?
Susan Kay “Fantoom”
11/15/2009 kell 15:56 (loetud raamatud)
Tags: Susan Kay
- Igast tema liigutusest kiirgas võimsat sensuaalsust, aga tal endal polnud mingit aimugi sellest erakordsest võimest kellelegi meeldida. Roomas – tegelikult kõikjal maailmas – oli naisi, kes oleksid rõõmuga end tema varju uputanud. kui ta seda vaid oleks teadnud, kui vaid oleks julgenud välja vaadata sellest puurist, millesse ta end oli otsustanud vangistada. Aga ta oli liialt pime, et näha omaenda külgetõmbejõu peamist alget. Keegi oli teda õpetanud, et tal pole maailmalt muud oodata kui tagasilükkamist ja põlgust, neid valusaid õppetükke, mida lapsepõlves oli sunnitud õppima.
- Kahetsus on väga mürgine tunne, see väänab ja moonutab inimelu kõiki külgi, kuni lõpuks ei olegi muud kui kibedus ja meeleheide.
Alice Sebold “Minu armsad luud”
11/11/2009 kell 17:35 (loetud raamatud)
- Teil pole vaja teha muud, kui soovida, ja kui soovite küllalt tugevalt ning taipate – õigemini teate -, miks te seda tahate, siis teie soov täitub.
- Täiskasvanuks saadakse elades.
- Kunagi pole miski kindel.
Michel Houellebecq “Võitlusvälja laienemine”
11/06/2009 kell 18:55 (loetud raamatud)
Tags: Michel Houellebecq, prantsuse
- Komandeering on alati täielik õudusunenägu: “Hästi, siis ma annan lahkumisavalduse”; seda ma aga ei teinud.
- Pidev tüdimus pole võimalik: varem või hiljem muutub see tunduvalt valulisemaks aistinguks, positiivseks valuks; just täpselt see minuga parasjagu toimuski. Võib-olla, mõtlesin ma endamisi, annab see komandeering mulle vaheldust; kindlasti negatiivses mõttes, aga ikkagi vaheldust; vähemalt toimub mingisugune kõrvalekalle, mingisugune raputus.
- Ma olen korduvalt märganud, et erakordselt ilusad inimesed on sageli tagasihoidlikud, kenad, lahked ja abivalmid. Neil on raske sõpru leida, vähemalt meeste hulgast. Nad peavad pidevalt pingutama, et pisutki ununeks nende üleolek.
Stieg Larsson “Lohetätoveeringuga tüdruk”
10/30/2009 kell 07:36 (loetud raamatud)
Tags: rootsi, Stieg Larsson
- Kui see sul ei õnnestu, siis on see jumala tahe või kui sa temasse ei usu, siis saatus.
- Kui sa oled plindris, siis haara initsiatiiv. See on parem kui ootamine.
Anthony Robbins “Sisemine jõud”
10/25/2009 kell 17:47 (lugemisel)
- TEGUTSEMINE;
- Edukatel inimestel ei ole vähem probleeme, kui edututel. Ainsad, kellel ei ole probleeme, lamavad kalmistutel.
- Erinevus nende vahel, kes ei saavuta elus oma eesmärke, ja nende vahel, kes saavutavad, on selles, et ühed ei suuda end postiivsesse seisundisse viia, teised aga suudavad end pidevalt viia seisundisse, mis neid nende saavutustes toetab.
- Asja väärtus oleneb sellest, kuidas me seda endale ette kujutame.
- Ihaldatud tulemuste saavutamise saladus seisneb oskuses luua ettekujutusi, mis tekitavad nii võimeka seisundi, et inimene saab astuda just selliseid samme, mis soovitud tulemusi annavad.
- Iga tegu sünnib mõttest. (R. W. Emerson)
John Maxwell Coetzee “Aeglane mees”
10/15/2009 kell 16:15 (loetud raamatud)
Tags: J. M. Coetzee, Lõuna-Aafrika
- Kirg on tundmatu maa, koomiline, ehkki vältimatu haigus, nagu mumps, mida loodetakse põdeda noorena, kergemas ja ohutumas vormis, et mitte hiljem rängalt haigestuda.
- Keegi ei sure amputeeritud jala tõttu. Inimesed surevad aga ükskõiksusest tuleviku vastu.
- Eelmine peatükk on läbi, teil tuleb sellega hüvasti jätta ja uus omaks võtta. Omaksvõtmine on kõik, mis teil tuleb teha. Siis on teile avatud kõik uksed, mida te praegu suletuks peate. Küll te näete.
- Eluga ei maksa riskida. Risk pole seda väärt.
- Ta on meeleheitel. Juba mitu kuud valdab teda masendus. Kartuses, et teised teda vaatavad, ei suuda ta inimeste sekka tulla. Ta tahab ennast peita. Ta tahab surra. Kuid samal ajal pulbitseb temas – tahtmatult – õnnetu iha.
- Teil tarvitseb vaid oma mälus sorida, kui avastate üllatusega, mida kõike sealt esile ei kerki.
- Kibekiirelt läevad aastad; naudi elu, kuni jaksad; aeg on lühem, kui sa arvad.
- Kui suremine osutub pelgalt illusiooniks, mida võib ka sõnadega luua, kui surm on pelgalt luksatus ajas, mille järel elu läheb edasi nagu varem, milleks siis kogu see tühi muretsemine? Kas võib sellest keelduda – keelduda surematusest, sellest viletsast saatusest?
- Ühed inimesed on maa küljes kinni, juured kodumaa mullas; teised aga on nagu liblikad, valgust ja õhku armastavad olendid, kes peatuvad üürikeseks kord siin, kord seal. Te peate end liblikaks, tahate olla liblikas, kuid siis ühel päeval kukute, ja väga õnnetult, prantsatate maha; aga kui te ennast püsti ajate, avastate, et ei saa enam lennata nagu õhuline olend, ei saa isegi kõndida, olete vaid nagu liiga tihke lihakäntsakas. See on kindlasti õppetund, mille suhtes ei saa pimedaks ega kurdiks jääda.
- Tehke ometi midagi. Ükskõik mida. Üllatage mind. Kas te pole mõelnud, et kui elu näib teile iga päevaga aina üksluisem, piiratum ja igavam, siis tuleb sellest, et te peaaegu üldse ei välju sellest neetud korterist? … Millal te viimati tähistaeva all kõndisite? … Mis mõte on siis kurta? Kuulake!
Ma olen, aga kes, ei hooli keegi sellest,
mu sõbrad hülgavad mu nagu kustund mälestuse,
vaid üksi joon ma sellest murekarikast.
